Staatori vardad koosnevad tavaliselt kahest reast riba{0}}tüüpi vardadest, mis koosnevad mitmest paralleelselt ühendatud kiust. Ringlev vool põhjustab kiudude vahel ebaühtlast temperatuuri tõusu ja tekitab kadusid. Ringlusvoolukadude vähendamiseks kasutavad staatorivardad sageli Roebeli transponeerimistehnoloogiat (üksikasju vt põhitehnoloogia jaotisest). Ringlusvoolukadude edasiseks vähendamiseks on vajalikud arvutused, mis põhinevad tsirkuleeriva voolu genereerimise mehhanismil, ning on välja töötatud tarkvara suurte hüdrogeneraatorite staatorivarraste ümberpaigutamise optimeerimiseks. Hüdrogeneraatorite staatorivarda paralleelliigenditel on peamiselt kahte tüüpilist tüüpi: klambritüüp ja elektriliidese tüüp. Klambritüüpi konstruktsiooni staatori läbimõõt on umbes 7% suurem kui elektriliidese tüüpi konstruktsioonil ja selle keevituskoormus on suurem.
Meetodid staatorivarraste lõppvoolu-kandevõime parandamiseks konstruktsiooni kaudu hõlmavad madala-takistusega anti-koroonikihtide ja suure-takistusega anti-koroonaüksuste töötlemist varda korpusel. Meetodit generaatori staatori vardade peamise isolatsiooni halvenemise iseloomustamiseks, mis põhineb polarisatsioonivoolul ja lõksusvoolul, saab kasutada soojuspinge all oleva isolatsiooni kõvenemisjärgse ja lagunemise oleku-hindamiseks.
Kõrgepingemootorite staatori varda isolatsioonistruktuuri elektrivälja uurimine{0}} nõuab elektrivälja jaotuse analüüsi piludes, sisemises kilbis ja otstes. Uuringud näitavad, et anti-koroonakihi suurim potentsiaal pilu-tüüpi isolatsioonikonstruktsioonis on ligikaudu lineaarselt positiivselt seotud anti-koroonakihi materjali pinnatakistusega ja varda pingega ning ligikaudu lineaarselt vahetükkide vahelise õhupilu teljepikkuse ruuduga. Võrreldes pilu -tüüpi ja lainepapi{7} tüüpi isolatsioonikonstruktsioone, on anti-koroonikihi suurim potentsiaal külgmiste gofreeritud plaatide kasutamisel oluliselt väiksem kui vahetükkide kasutamisel.