Staatorivarda elektrilise liigendi keevitamisel saab kasutada kahekordset jahutusmeetodit: õhkjahutus ja vesijahutus. Keevitamisel jälgib temperatuuri mõõteseade keevisõmbluse ümbrust, jahutamiseks kasutatakse õhkjahutust. Kui temperatuur ületab 100 kraadi, aktiveeritakse vesijahutus. Pärast keevitamist kasutatakse õhkjahutust kuivatamiseks ja aeglaseks kuumtöötlemiseks, et vältida isolatsioonikahjustusi ja parandada keevitamise efektiivsust.
Ringlusvoolukadude vähendamiseks kasutavad staatorivardad sageli Roebeli transponeerimistehnoloogiat, kus kiud väänavad pilus üks kord, põhjustades pilus leiduva lekkeinduktiivsuse potentsiaali üksteise tühistamise. Transponeerimismeetodid hõlmavad ebapiisavat ülevõtmist, tühja transponeerimist ja laiendatud transponeerimist ning nende optimeeritud konstruktsioon peab arvestama selliste teguritega nagu vase kadu. Staatorivarda isolatsioonikonstruktsioonide elektrivälja uurimine keskendub peamiselt kolmele koroonalahendusele kalduvale piirkonnale: pilule, sisemisele kilbile ja varda otstele. Uuringud näitavad, et külg-gofreeritud plaadist isolatsioonistruktuuri kasutamisel on anti-koroonikihi suurim potentsiaal madalam kui padja-tüüpi struktuuri kasutamisel; sisemine varjestruktuur koos madala-takistusriba ja välise vaskribaga on tõhusam isolatsioonikonstruktsioon.
